Aega võttis- asja sai. Peale pikka ettevalmistust said asjad niikaugele, et seltskond reisiseltsilisi said lennujaamas kokku ja teekond viis läbi Müncheni ning otse filmipealinna Los Angelesse. 22 ujujat, 4 tublit lapsevanemat, 3 treenerit ja 5-ne Mirtel lasti peale pikka seismist tollis, lõpuks Inglite linna, kus sõsarklubi Team Santa Monica treenerid Dave ja Jymmy meid heatujuliselt vastu võtsid. Kohvrid autodele ja killavoorid suundusid kolme erineva pesapaiga poole. Ajavahe 9 tundi andis väsimusena tunda. Päev oli olnud meeletult pikk – teel olime kokku 24 tundi. Kohe järgmisel hommikul said meie abilisteks 3 Ford minibussi- igasse nn. perre üks ja iisidel ja Railyl tuli tahes-tahtmata rooli hakata keerutama, millega etterutates, said nad väga hästi hakkama. 9 päeva Santa Monicas lendas kiiruga ja kuna vahemaad treeningbasseinide ja elupaikade vahel olid pikad, siis ilma bussideta, ei oleks kuidagi hakkama saanud. Tänu sellele, saime rohkem näha ja kogeda. Treeningud toimusid erinevates ujulates, mitu neist olid jardi basseinid ja mõned treeningud saime teha ka pikas välibasseinis. Eks ta ikka raskeks katsumuseks oli, sest treeningud algasid hommikuti ,kas 5.15 või siis 6.00. Õhtuti jälle jahedas algusega 18.00. Päike ei tahtnud meie tuleku üle üldse rõõmustada ja oli pea kogu aja pilve taga peidus. Käisime päikest otsimes üle mägede asuvas Valleys ja tõesti-tõesti- seal paitas ta kõiki hoolega. Treeningud ameeriklastega võtsid meie tipud niutsuma, eriti tiheduse ja kiiruse pärast. Nooremadki said omaealistega treeningutel rindapista ja pannkoogikohvikus sõprust sõlmida. Vabaaja üle samuti ei saanud kurta- sai poodides kolatud, lihtsalt kohalikku eluolu nauditud,rannas jalkat mängitud, Holliwoodi külastatud , Beverly Hills ära nähtud ja terve päev Universal Studiotes erinevaid põnevaid atraktsioone nauditud . Seltskonda käis meile pakkumas meie oma ameeriklane Merle, kes oli Miamist kohale lennanud ja kohtusime ka momendil Los Angeleses elava omal ajal eesti esisprinteri Jana Kolukanovaga, kes tutvustas treeneritele oma eluolu. Muljeid saime igal juhul kuhjaga. Oli aeg edasi liikuda.Autodele hääled sisse ning suund San Diego poole. USA mereväebaaside linnas ootas meid pisike saareke Coronado,kus veetsime 5 reisi viimast päeva. Vastu võttis meid ilus päikesepaiste ja armas pisike hotellike. Kõik leidsid endale tubades kohad ja osad ujujad said endale nn. uued emad. Osad kohalikud pered võtsid ujujad endi juurde nendeks päevadeks ja tagasisidena saime peredest hulgi kiitust meie tublide ning toredate laste kohta. Alustuseks toimusid Coronado 50m ujulas võistlused, kus peale kohalike, osalesid ka ujujad Santa Monicast ja mitmest Canada klubist. Võistluste esimese päeva õhtul toimus imeilusal ookeaniäärsel beachel ühine lõkketegemine ja pizzasöömine. Suheldi teiste ujujate ja lapsevanematega. Järgnevatel päevadel toimusid jälle treeningud ja vaba aega sai sisustatud suure sõjalaeva külastusega, tennisemänguga ja ratastel ringisõitmisega. Päikegi sai meie sõbraks ja võttis meid viimastel päevadel kõvasti värvida. Nii see reis lõpu poole veeres ja juba tuligi sõber-bussid jälle Los Angelese lennujaama poole pöörata. Kotid shoppamist täis ja pead muljeid täis , saime lennukil end väsinult toolile seada. Tundidejagu ebamugavat magamist ning Münchenis väikest ümberistumist ja juba olimegi armsas Tallinnas tagasi. Eks muljed settivad tasapisi, küllap oli kõike seinast seina. Tänan toredaid lapsevanemaid Siimareid ja Lilleorge, kes reisi kaasa tegid ning ,kes autojuhtidena ja kokatädidena kõigele toimuvale õla alla panid.
TOPIKAD HOLLIWOODI NUUSUTAMAS …
