Kevadet tervitasime töiselt Haapsalus. Kõik laagripäevad möödusid ikka tavalises rütmis: trenni-sööma-trenni-sööma-trenni-sööma ja siis tuttu. Ja, et meil energiat jätkuks laagri lõpuni, siis oi kui mõnusad ilmad oli ilmataat selleks ajaks valmis meisterdanud. Iga hommik algas noorematel sooja päiksepaiste ja värskendava hommikuvõimlemisega, vanemal vanusegrupil aga samal ajal basseinis vesi juba lainetas ning kilomeetrid kasvasid. Ega nemadki D-vitamiinisest paist ilma ei jäänud, sest enne lõunasööki said nemadki värskes õhus mitu tundi võimelda ning palli mängida. Kui tühi kõht andis märku, et oleks vaja energiavarusid täiendada, sai endid kosutada maitsva supi ning praega. Vaatasime üle ka piiskopilinnuse ning Haapsalu Promenaadil oli soovi korral võimalus kalameeste trikid ja nipid selgeks õppida. Õhtuti leidsime enne magamaminekut tunnikese koos võistkondadega vigurdada ning ajusid ragistada (võistkonnad: Venekirved – kapten Brita; Nimeta 1. – kapten Anders; Savikad – kapten Aleksander; Kaisukarud – kapten Emma; Pärlid – kapten Mona).
Kahjuks nii mõnedki ujujad langesid tervise tõttu treeningrindel laagri keskel või lõpus . Tuli külm kallale või muu pisik. Appi tuli võtta taskurätikud, kraadiklaas ja kõige populaarseim abiline – kummelitee meega, mida jõime õhtuti liitrite viisi. Meie Monal hakkas laagri lõpu poole ka 1 jalg “jonnima” ning keeldus üldse trenni tegemast, nii et pidime abijõud appi kutsuma.
Ilusad päiksepaistelised ilmad aitasid päevad kiiresti veerema ning märkamatult pidime kotid kojusõiduks kokku pakkima, bussi laadima ja kodu poole sõitma.
Kas oleme võistlusteks valmis? Jah! Kas võistlustel ka isiklikud ujume? Seda näeme juba reedel Noortesarja III etapil või pühapäeval Pardikeste ja Räimeralli III etapil. Tulge meid vaatama ja pöialt hoidma!