SUUR punt Topikaid lendasid mai alul Barcelona lähedasse Calellasse laagerdama, mõttega saada varast päikest välisujulas möllates. Barcelonasse jõudes tuli tõdeda, et olime püstitanud klubi rekordi kohvrite mahajäämises. Pagasita jäi nimelt 7 reisiselli.
Calella poole vuras buss nende kohvrite võrra kergemana ja kahjuks oli ka bussi akna taga asjad kurvad, vihma valas täiega. Ja mis sa siis arvad – jõudsime jahedast kodusest kevadest veel jahedamale ja lausvihma all vaevlevale Vahemere kaldale nn. Soojale maale.
Aga ega me papist poisid ole, panime 3-4 päeva vihmamärga ja tuulist naudingut lõdisedes vastu, mis seal siis ikka- trennitegemine tahtis katsuda vapraid tüdruk- poisse oma ekstreemse pakkumisega. Kaaskannatajatena sulistasid kaasa Kalevi Ujumiskooli ja Briisi Ujumisklubi laagerdajad, kes juba päev varem olid külmaga harjuma hakanud.
Eks see külmmärg taevakostitus võttis hädalaulu lahti küll aga alla me kah ei andnud.
Pikisilmi ,nagu jõuluvanagi, ootasime sooja ning päikest ja lõpuks siiski- poole laagripealt ta ikka saabuski. Sai teist erilise mõnu ja kiiruga võetud. Ükski kiir ei tohtinud kaduma minna ja merevesigi sai ära proovitud. Andis supelda küll.
Treeningud olid osad nii rasked, et vanemad trennilapsed tõstsid mässugi – nii raske oli,et kohe kuidagi enam ei jõudnud. Õnneks jäid kõik ellu ja haavad kõik paranesid. Nooremate grupikene pidas aga pingele ja koormusele vapralt vastu ja said oma tegemistega ilusti hakkama. Üheksa päeva trennirõõme , umbes 100 kilomeetrites, tuli vist ära. Kuival maal lisasime jooksu, jalgpalli liivarannas, jõusaalis jõuharjutusi, painduvust ning muud sarnast sebimist – kokku 13 tunni jagu.
Puhkepäeva veetsime Barcelona peal patseerides. Üle sai vaadatud Sagrada Familia ,
Rambla peatänav ja turg. Läbi sai kammitud ka mitu poodi. Raha otsas- kodu poole.
Unustamisi ja varastamisi ja kaotamisi juhtus samuti. Treener Heidi telefon leidis lõpuks tänu Katriini, Tessi , Pjotri ja Miko tegutsemisele hooletu perenaise üles , kuid kadunud-varastatud ridikülidega nii hästi ei läinud. Hilisõhtul teavitasime Kertuga politseijaoskonnas koti ja asjade kadumisest. Sõsarklubi USKi liige Liisa pidi aga viimse minutini närveldades koduntsaadetud passi ootama, et lennuki peale saada, sest ID-kaart haihtus koos kotiga. Lõpp hea – kõik hea.
Nii see laager läks. Võistlusi mitmeid tulemas- vaatame, kas suurest treenimisest midagi kasu ka ikka oli.
KATALOONIA KOLISTAMISED
