Selleaastane kevadeigatsus viis TOPikad seitsme maa ja mere taha, pea ekvaatori piirimaile – Tai Kuningriiki. Pärast pikka lennureisi, laaditi kohvrid bussi peale ning sõit Pattaya poole võis alata. Kaheks nädalaks sai meie koduks Ambassador Jomtien Beachi puhkekompleks, kus treenisime, puhkasime, sõime ,magasime, käisime turul ning lasime päikeselgi endile pai teha. Otse merepiiril asuvas 50m basseinis mõõtsime kilomeetreid, mida laagrijooksul sai kõvasti üle saja. Kahjuks ebaõnnestusid treenerid, kes ei suutnud hotelli vastuseisust seekord läbi murda ning rajad jäidki panemata ning ujujate õlule langes treenimisele lisaks veel lisakoormus – hoolega jälgida veealust rajajoont. Mõne päeva möödudes ,saadi selle ülesandega juba hästi hakkama, kuid eks ta keeruline oli. Eriti kannatas seliliujumine ja paratamatult keerasid ka seliliujujad end rohkem kõhuli. Veetreeningutele lisaks kasvatasime muskleid avaras jõusaalis ning pealelõunases leitsakus sai ka jalgpalli togitud.Kõhutäiteks külastasime kohapealseid söögikohti, millest populaarseimaks osutus “Pizza-Pizza”.Selles, itaallasest peakokaga ,söögikohas valmistati keelt allaviivaid pizzasid,pastasid, lasanjesi jne. Õhtusöögiks sai maiustatud ka sushiga teiste jaapanipäraste söökidega. Hommikusöögilauas söödi ära meeletu hulk hõrku arbuusi, ananassi ning papaiasid ning kui sellest kõigest veel väheks jäi, siis turult sai alati puuvilju juurde varuda. Päike ei ole sellel laiuskraadil kitsi end näitama ning määris meid kõiki oma pruuni rüüsse, kas siis tahtsime seda või mitte. Nautisime sooje hommikuid ning õhtuse treeningu lõpuks imekauneid päikeseloojanguid. Linnud laulsid ja ,kus aednikud hoolsad olid ning murule ja lilledele kõvasti juua andsid, siis seal ka kõik imevärviliselt õitses. Treeningute vahele võtsime puhkepäeva ja otsustasime Bangkoki kiigata. Heitsime pilgu peale Tai Kuningakojale- Grand Palacile ja uudistasime teisi Buddhale pühendatud templeid. Kulla ja karraga kaunistatud templid olid tõesti imelised. Tegime ka paadiretke jõepeal ning saime aimu, milline näeb välja tõeline vaesus Tai moodi. Külastasime Sameti nimelist saart, kus vesi oli hele-hele sinine ja liiv valge nagu manna.Mõnulesime vees ning hullasime banaani peal , mõnedel õnnestus ka skuutrisõit ära proovida. Soovijad käisid ka elevantidele tere ütlemas ning väike sõitki võeti ette.
Nii need päevad lendasid ja kojusõit oligi käes. Kilomeetrid kätes ja jalgades , asuti pikale tagasisõidule.
Hurraa, et jälle kodu!
Pildimeenutused jõuavad varsti galeriisse!