Tavalisest 15. septembrist sai mitte kõige tavalisem päev…
Vallutasime ühe treeninguga kümne kilomeetri piiri. Aega kulus selleks 3 tundi, 5,7 km peal baaslaagris manustasime banaane ja müslibatoone.
Tippu prahti maha ei jätnud ja helge rõõm saavutatust valgus üle väsinud põskede – mida suurem raskus, seda suurem on rahulolu selle ületamisel.
Täname kõiki, kes julgesid kohale tulla ja ennast proovile panna – Marko, Herol, Marek, Maris, Lauri, Erik, Kristjan, Pjotr, Marcus, Herman, Kaia, Sharon, Helery, Kätlinid, Lilian, Merle, Vanessa, Risto ja Gretel.
Ja anname teada, et tippe, mida vallutada, on veel küllaga!
Teie treenerid!
“Hullhull. A lõpus oli heahea:)” (Lilian)
“Hullult lahe” (Kaia)
“Midagi” (Erik)
“Einohh, täitsa lõbus! 😀 Ärme aint igal laupäeval nii tee, lõpuks oli hästi raske, aga enesetunne on super!” (Helery)
“Suren ära. Kohe:) Jube” (Kätlin R.)
“Normaalne” (Kristjan)
“Tglt ei olnudki nii hull” (Lauri)
“Suht normaalne. Lebo. Väga kurnav tunne, kuid veelgi mõnusam on, et läbi sai. Nagu vanarahvas on öelnud: kõik mis ei tapa, teeb tugevaks” (Marek)
“Hingamispeetuste ajal pidi toit üles tulema… See ei olnud tore tunne!” (Merle)
“Täiesti…!!! See kava on …!!! Ma olen väsinud!” (Tundmatu)
“Siin ei ole millestki kirjutada. 10km peaks ujuma iga treening” (Herol)